Oma noorematel aastatel ei mõelnud ma tegelikult oleviku olemasolule. Vastupidi, enamuse ajast ma peaaegu ei tegutsenud sellest kõikehõlmavast struktuurist välja. Elasin vaimselt harva nn praeguses hetkes ja sageli kaotasin end liiga sageli negatiivsetesse mineviku- või tulevikumustritesse/stsenaariumidesse. Tol ajal ma sellest teadlik ei olnud ja nii juhtuski, et ammutasin oma isiklikust minevikust või tulevikust palju negatiivsust. Muretsesin pidevalt oma tuleviku pärast, kartsin, mis võib tulla, või tundsin end süüdi teatud minevikusündmuste pärast, liigitasin minevikusündmusi vigadeks, vigadeks, mida selles kontekstis sügavalt kahetsesin.

Olevik – igavesti laienev hetk

Sel ajal kaotasin end sellistes mentaalsetes stsenaariumides üha sagedamini ja lasin oma vaimu/keha/vaimu "süsteemil" üha enam tasakaalust välja minna. Sain omaenda vaimse kujutlusvõime väärkasutamise tõttu üha rohkem kannatusi ja kaotasin seeläbi üha enam ühenduse oma vaimse meelega. Lõpuks möödusid aastad, enne kui me vennaga leidsime end vaimse ärkamise protsessis. Esimene sügav eneseteadmine jõudis meie teadvusse ja sealtpeale muutus meie elu järsult. Esimene suurem eneseteadmine oli see, et kellelgi maailmas ei ole õigust teise inimese elu või mõtete üle pimesi kohut mõista. Sellest ajast peale kõik muutus. Uus eneseteadmine/teadvuse avardumine kujundas meie elu edasist kulgu ja nii tegelesime järgnevatel päevadel/kuudel/aastatel intensiivselt vaimse sisuga. Ühel päeval istusime taas koos minu toas ja pärast intensiivset filosofeerimist jõudsime arusaamisele, et minevik ja tulevik on lõppkokkuvõttes vaid puhtalt mentaalsed konstruktsioonid.

Minevik ja tulevik on eranditult mentaalsed konstruktsioonid..!!

Selles kontekstis saime teadlikuks, et oleme alati olnud olevikus ja see kõikjalolev konstruktsioon saadab kogu inimese eksistentsi. Minevik ja tulevik pole ju olemas või oleme me minevikus või tulevikus? Muidugi mitte, me oleme ainult olevikus.

Tõdemus, mis muutis meie arusaama elust

See, mis juhtus sellega seoses minevikus, juhtus olevikus ja see, mis juhtub tulevikus, juhtub ka olevikus. Saime aru, et olevik, nn praegu, on igavesti avarduv hetk, mis on alati olnud, on ja jääb alatiseks. Üks hetk, milles oleme alati olnud. See hetk venib igaveseks ja peale selle on alati eksisteerinud, eksisteerib ka igavesti. Sellegipoolest ei tegutse paljud inimesed praeguste mustrite järgi, vaid eksivad sageli mineviku ja tuleviku stsenaariumidesse. Selles kontekstis ammutab inimene palju kannatusi enda vaimsest kujutlusvõimest ja väljub seeläbi tasakaalust. See vaimne väärkohtlemine tuleneb inimese enda kolmemõõtmelisest, energeetiliselt tihedast, egoistlikust meelest. Lõppkokkuvõttes tagab see mõistus, et meie, inimesed, suudame oma vaimus realiseerida energeetilist tihedust või negatiivseid seisundeid, hetki, millel on nende struktuurse olemuse tõttu madal vibratsioonisagedus. Keegi, kes on vaimselt olevikus ja ei kaota end mineviku või tuleviku stsenaariumidesse, võib selles osas tegutseda oleviku kohalolekust ja ammutada eluenergiat sellest alati eksisteerinud allikast. See sügav tõdemus painas meid tol ajal päevi. Minu puhul tundus isegi selline mulje, nagu mõtlesin selle uue eneseteadmise peale tundide kaupa, kui onupoeg kolis.

Meie alateadvuse põhjalik ümberprogrammeerimine..!!

Aga ma ise olin sellest tõdemusest nii rabatud, et ei osanud sel päeval enam millestki muust mõelda. Järgnevatel päevadel need teadmised normaliseerusid, said osaks meie alateadvusest ja olid nüüd meie maailmapildi lahutamatu osa. See muidugi ei tähendanud, et me ei eksinud enam kunagi kestvate vaimsete stsenaariumide vahele, kuid need uued teadmised olid kujundavad ja muutsid meie jaoks selliste olukordadega toimetuleku palju lihtsamaks. Selles mõttes olge terved, õnnelikud ja elage harmoonilist elu.