Meie, inimesed, oleme oma olemasolu algusest peale filosofeerinud selle üle, mis täpselt võib juhtuda pärast surma. Näiteks on mõned inimesed veendunud, et pärast surma siseneme millessegi, mida nimetatakse eimiskiks ja siis me ei eksisteeriks kuidagi edasi. Teisest küljest eeldavad mõned inimesed, et pärast surma tõuseme oletatavasse taevasse, et meie elu maa peal saab siis otsa, kuid me jätkame igavesti eksisteerimist taevas, s.t teisel eksistentsi tasandil.
Sisenemine uude ellu
Peale paljude spekulatsioonide on üks asi põhimõtteliselt kindel ja see on see, et me jätkame kindlasti ka pärast surma (meie hing on surematu ja eksisteerib igavesti). Selles kontekstis ei ole surma iseenesest, vaid surm kujutab endast transformatsiooni, st meie, inimesed, kogeme siis ainulaadset sageduse muutust ja seejärel siseneme "uude" maailma, mis on meile teada/tundmatu. Lõppkokkuvõttes siseneme oma hingega väidetavalt uude maailma (teispool - eksisteerib meile tuttavast maailmast lahus - kõigel on 2 poolust - universaalne seadus) ja olenevalt meie varasema teadvuse seisundi astmest integreerime end vastavale sagedustasemele . Mis puudutab seda, siis meie eelnev maapealne areng mängib väga olulist rolli ja on meie enda integratsiooni seisukohalt ülioluline. Inimesed, kellel näiteks nn „üleminekuhetkel“ polnud peaaegu mingit psühholoogilist sidet, olid rohkem EGO-le/materjalile orienteeritud (st olid pigem külma südamega, hindasid palju ning teadsid vähe oma päritolust ja maailmast). jätkuvalt teadlikult lõksus illusioonimaailmas, mis meile välja tehti ja millel oli vaid paar vaimset orientatsiooni, liigitaks selles osas üsna madalale sagedustasemele (me võtame oma lahendamata konfliktid ja muud vaimsed probleemid endaga hauda kaasa ja kandke need üle meie tulevasesse ellu). Teisest küljest, inimesed, kes kontrollisid rohkem oma kehastumist, st kellel oli tugevam vaimne side ja kes olid oma elus duaalsuse mängu paremini valdanud, liigitaks suurema tõenäosusega kõrge sageduse tasemele. Lõppkokkuvõttes viib vastav sagedustase, õigemini eelmises elus saavutatud vaimne ja vaimne areng järgnevale integratsioonile.
Põhimõtteliselt pole oletatavat surma, selle asemel sünnime meie, inimesed, pidevalt uuesti, saame ikka ja jälle uue füüsilise rõiva ning, kas teadlikult või alateadlikult, püüdleme alati oma vaimu järjekindla edasiarendamise poole..!!
Mida kõrgemale on inimene oma elus vaimselt, vaimselt ja eelkõige eetiliselt arenenud, seda kauem läheb aega, kuni ta uuesti reinkarneerub. Inimesed, kes on omakorda kogenud/mõistnud vaid omaenda vaimu/keha/hingesüsteemi minimaalset arengut, sünnivad/reinkarneeritakse omakorda kiiremini, et saada kiire võimalus vaimseks edasiseks arenguks. Lõppkokkuvõttes on see ka meie elu oluline aspekt, nimelt reinkarnatsiooniprotsess. Just nii sünnime meie, inimesed, ikka ja jälle. Sel põhjusel tuleme suremise ja igaveseks kustumise asemel tagasi, sünnime uuesti, seejärel areneme edasi, õpime uusi eetilisi ja moraalseid seisukohti ning, kas teadlikult või alateadlikult, püüdleme omaenda vaimse mõistmise aadressi täieliku arendamise poole, st meie enda reinkarnatsioonitsükli lõpetamine. See protseduur on lihtsalt seotud oluliste teguritega ja üks neist on teadvuse seisundi loomine, millest väljub täiesti harmooniline + rahulik reaalsus ehk vaba elu, milles me ei lase end enam asjadel vaimselt domineerida, - muutuda jälle omaenda kehastuse peremees.
Iga inimene võib reinkarnatsioonitsükli uuesti lõpetada, vabastades end täielikult enda loodud tasakaalutusest, saades uuesti oma kehastuse peremeheks ja jõudes väga kõrgele eetilisele ja moraalsele teadvuse tasemele..!!
Sel põhjusel ei ole surma selles mõttes, et seda pole kunagi eksisteerinud ega hakka kunagi olema. Ainus, mis alati olemas on, on elu ja kui meie füüsiline kest laguneb, jätkame eksisteerimist ja ühel päeval isegi kehastume uuesti. Seda silmas pidades olge terve, õnnelik ja elage harmoonilist elu.
Kas soovite meid toetada? Seejärel klõpsake SIIN
